Edgar Valteri mitmekülgse kunstnikutegevuse seni vähem tuntud tahuks on olnud tema maalilooming, mis talle endale oli väga oluline ja südamelähedane. Selles valdkonnas avaldub kõige ehedamalt kunstniku hingelaad ja sisemaailm. Tagasihoidliku loomeisiksusena ei ole Edgar Valter kuigi aktiivselt püüdnud oma õlimaale eksponeerida, kuid sellele vaatamata on teokssaanud mitmed näitused Tallinnas ja teistes Eesti linnades. Seda enamasti eksponeerijate initsiatiivil ja soovil. Kunstniku kõigile maalinäitustele on jagunud rohkesti huvilisi ja südamlikke tunnustussõnu nii külalisraamatute lehekülgedele kui ka ajakirjanduse veergudele. Kunstniku maalimislaad ja väljendusstiil on aastate jooksul (1960-2005) teinud läbi mitmeid muutusi. Ühepäevane retk Lõuna-Eestisse 1987 a. suvel kujunes Edgar Valteri jaoks pöördeliseks. Tallinnas sündinud ja seal üle poole sajandi elanud-tegutsenud kunstnik leidis endalegi ootamatult uue kodukoha Võrumaa loodeservas. Paikkonna looduslik ja etniline omapära oli tema jaoks lummav avastus. Sündisid maalid, mis on inspireeritud vaheldusrikkast maastikutüübist ja sellesse kätketud arhailisest õhustikust. Maalide keskmes on inimene, kes elab tasakaalustatud ja looduslähedases maailmas. Maailmas, kus jagub hoolivat tähelepanu nii iseenda kui ka üksteise ja kõige ümbritseva vastu, kus piisab õhku ja ruumi nii unistuste kui nostalgia jaoks.

2007 a. ilmus album „Edgar Valter. Maalid 1983-2005“. Albumist leiab üle 160 maali, mis valdavalt valminud Võrumaal.

© Fotod: Rauno Ojassoo