Edgar Valteri autoriraamatud
Kaugel naljast: [karikatuurid]. Tallinn, Eesti Ajakirjanike Liit, 1964
Pildiraamat koolijärikutele: [karikatuurid]. Tallinn, EKP KK, 1970
Jahikoera memuaarid: [karikatuurid]. Tallinn, Perioodika, 1974
84 lk: [karikatuurid. Tallinn, EKP KK, 1976
Veekandja: [karikatuurid]. Tallinn, Eesti Raamat, 1980
Pokuraamat. Ulvi Postkaart, 1994 (kordustr. 1995, 2001, 2003, 2006; vene k. 1995, leedu k. 2008)
Eestimaal leidub veel metsi, kuhu haruharva satub inimese jalg. Saehirmu tundmata elavad need metsad oma loomulikku elu: ülal õõtsuvad suurte põlispuude ladvad, all oksarägas lebavad mahalangenud tüved koos haraliste juurelehvikutega. Milline turvaline paradiis paljudele loomadele ja lindudele… ja kes teab, võib-olla veel kellelegi. Metsal on oma saladused.
Mõnes madalamas paigas asendub samblavaip mätastikuga, mille vahel siin-seal helkleb vesi. Kuidagi kummalistena mõjuvad need kõrged kulurohumättad, mille harjale igal kevadel ilmub uus roheline mütsike. Ons need üldse mättad? Kas ei piilunud just äsja rohukõrte varjust üks uudishimulik silm? Kas ei sirutunud teisalt väike käeke rohukuue hõlmu paotama? Ja kas ei paista sealt kaugemalt üks iseteadlikult püstjas ninaots? Kas ei kuuldu midagi kõnesarnastki, tasast nagu rohu sahin? Kes on need salapärased olendid? Ise nimetavad nad end pokudeks. Kunstnik Edgar Valteril õnnestus sümpaatsete, sõbralike ja rõõmsameelsete, kuid ujedapoolsete ja üpris inimpelglike pokudega oma metsaretkedel lähemat tutvust sobitada. Neil kohtumistel kuuldu ja nähtu põhjal valmis rohkete värviliste piltidega “Pokuraamat”.
Ahaa, kummitab! Tartu, Elmatar, 1995
Seda raamatut kirjutama ajendas Edgar Valterit mälestus oma kunagisest ateljeest Tallinnas Pika Jala tornis. Loo sündmustik areneb iidse linnamüüri väravatornis, kus on kunstnik Kukkeli ateljee ja eluruum. Ühel päeval ilmub sinna väike kummitus Kummi, kes oma ehmatavate kummitustempudega Kukkeli tavapärase elu tihti pea peale keerab. Lisaks hakkab Kummi ka maalimisega tegelema.
Kassike ja kakuke. Tallinn, Ulvi Postkaart, 1995 (kordustr. 2006)
Kassikest teavad ja tunnevad kindla peale kõik lapsed. Aga kakukest? Oh ei – tegu pole siin saiapätsikesega, nagu see, mis Punamütsikesel korvis oli, vaid kopsaka linnuga. Nagu piltideltki näha, on kassike ja kakuke niiviisi kõrvuti istudes üpris sarnased. Küllap märkavad nad seda isegi. Igavuse peletamiseks otsustatakse naljaviluks vahetada omavahel sabad, jalad jne. Mis edasi saab, seda loete juba raamatust.
Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist. Tallinn, Sinisukk, 1995
Lohed on teadagi suured ja hirmuäratavad, tavaliselt mitme peaga olendid. Ja kuuldavasti on nad eriti maiad printsesside peale. Lohe Justus on vaid ühe peaga lohe, kuid ka tema on suur ja oskab olla hirmuäratavgi, kui just väga vaja. Aga meelsamini on ta inimestele heatahtlik ja seltsiv kaaslane. Tarmukas printsess Miniminni leiab lohe Justuse näol endale toreda sõbra.
Pintselsabad [värsslugu]. Tartu, Elmatar, 1995
Papist värssraamatuke “Pintselsabad” kordab pintselsabade lugu värssides, mis on väga pintselsabalikud – lustakalt kokkukõlksuvate riimidega. Vanasti nimetati seda laadi värsse vemmalvärssideks. Aga värssidest olulisemad on muidugi suured ja värvilised pildid.
Kullast vilepill. Tallinn, Ulvi Postkaart, 1996
Üks tõeliselt südantsoojendav lugu. Hingega kirjutatud ja hingega maalitud. Ei roosat suhkruvaapa, pastoraalset romantikat ega sentimentaalset nostalgitsemist. Kõik kokku on ometi lummavalt kaunis. Kui vähe on vaja selleks, et tavalisest karjapoisist saaks kuningas ja tavaline pajupill oleks üleni kullast!
Isand Tuutu ettevõtmised. Tartu, Elmatar, 1997
Tagasihoidlik ja väärikas härrasmees Tuutu ei osanud ealeski ette kujutada, millistesse sündmustesse ta satub, ostes vanakraamiturult ehk täiturult krati. Kratil oli vanast rattarummust kere ja puupakust pea, kere külge kinnitusid puust käed-jalad ja juusteks oli tal peotäis linavarsi. Elustunud kratipoiss, kes saab Tuutult endale nimeks Kratu, osutub tegutsemishimuliseks ja isand Tuutul tuleb nuputada, kuidas sellest tegutsemisest inimestele kasu oleks. Hea mõte ei lase end kaua oodata. Linna kohal ringi tiirutades leiab Kratu endale mõne aja pärast kaaslase – kratitüdruk Krata. Isand Tuutut koos Kratu ja Krataga ootavad aga veel ees üpris tormilised seiklused Krattide Maal. Raamat on vahelduse mõttes must-valgete illustratsioonidega.
Iika: nii noor, ja juba nõid! Tallinn, Sinisukk, 1998
Iika on väike tragi nõiatüdruk, kes siirdub kodusest kaljulossist ja tervelt kuue kasuemast nõia hoolitsuse alt laia maailma oma vastomandatud nõiaoskusi katsetama. Teel, mis kulgeb läbi kiviaja ja keskaja kaasajani, ootavad teda ees mitmed seiklused ja keerulised olukorrad. Iika eesmärgiks jääb kõikjal õigluse jaluleseadmine, hädasolijate aitamine ja kurjamite kimbutamine. Raamatu lõpus leiab ta endale toreda väikese kaaslase – süsimusta kassikese, kelle nimeks saab Neegus.
Pintselsabad. Tartu, Elmatar, 1998 (kordustr. 2006)
Pintselsabad – kes nad sellised on? Raamatust saame teada, et need on kentsakad väikesed karvased olevused, kel on pintslitaolised sabad. Kui keeristorm paiskab segi pintselsabade linna, mis asub liivakarjääri serval, tuleb uuesti ehitama asuda. Uus linn saab veel toredam kui eelmine, sest pintselsabad on nutikas ja leidlik rahvas. Nii mõnigi prügimäelt leitud näiliselt tarbetu ese leiab nende poolt otstarbeka rakenduse. Otstarbekalt oskavad nad kasutada ka oma sabapintsleid ja värvirõõmu jagub küllaga.
Metsa pühapäev. Tartu, Elmatar, 1999
Metsas, mis esmapilgul näeb välja nagu mets ikka, võib toimuda imetabaseid muundusi, kui asuvad oma lustiks tegutsema kaks suurte torukübaratega päkapikk-võlurit ehk täpsemini maa-alust. Need on vana ja tark isand Kikertokk ja ta nooruke kaaslane Nipinäpp. Tavalisse Eestimaa metsa satub võlukepi väel eksootilisi loomi, kellega siinseil asukail ja kel endil siinsete asukatega tekib naljakaid arusaamatusi. Vembumehed Kikertokk ja Nipinäpp hoolitsevad selle eest, et metsalgi oleks pühapäev. Pildid on selles raamatus eriti maalilised, kuna autor on kasutanud õlivärve.
Mõtsa pühäpäiv. Tartu, Elmatar, 1999
“Metsa pühapäeva” kirjutades-maalides terendas autori silme ees tüüpiline Võrumaa mets. Seetõttu sai kogu raamat ka võrukeelse tõlke pealkirjaga “Mõtsa pühäpäiv”.
Kuidas õppida vaatama? Tartu, Elmatar, 2000
Vanameister Edgar Valter on looduse keskel ringi rännates hakanud paljusid asju teise pilguga nägema. Selgub, et lahtistest silmadest üksi ei piisa. Raamatu sissejuhatusest loeme:
“Kuidas õppida vaatama? Toho-tonti, kas seda on ka vaja õppida? Lihtsalt vaatad ja ongi vaadatud! Imelihtis, eks ole? Aga tead, väike sõber, sellel vaatamisel on pisuke konks sees – peab nägema ka!
Kui hakkad enda ümber vaadates nägema veidi rohkem kui teised, siis koged, et see vaatamine on üks ütlemata mõnus ja huvitav tegevus.
Aga kuidas siis ikkagi vaadata nii, et näha rohkem kui mõni teine? Päris selge on see, et huvi peab olema. Huvi selle vastu, mida vaatad. Ilma huvita pole mõtet vaatama hakatagi.”
Pokuaabits. Tartu, Elmatar, 2002 (kordustr. 2003, 2006)
“Pokuaabits kujutab endast järge “Pokuraamatule”. Et terased pokud hõlpsamalt oma küsimustele vastuseid leiaksid, otsustab Puuko asuda neile aabitsatarkust jagama. Puuko on nupukas. Ta teeb õpetamise enda jaoks mugavaks ja õppimise pokudele lõbusaks. Pokupärane lugemisoskuse omandamine käib käepäraste looduslike vahendite abil, millest tähti moodustatakse. Ka sõnad, mis nende tähtedega algavad, on pärit pokude maailmast. Raamatus leidub rikkalikult pilte, mis aitavad lastelgi pokupilguga looduses ringi vaadata ja loomadele-taimedele nimed leida. Mõnede algustähtedega sõnu otsides kipuvad pokude keelele ka Edgar Valteri teiste autoriraamatute tegelaste nimed. On ju pokud ja küllap paljud lapsedki nende tegelastega sina peal.
Ho-Ho-Hoo [karikatuurid]. Tartu, Elmatar, 2002
Edgar Valterit on oma loomingus alati köitnud mehe ja naise teema. See ilmneb nii karikatuurides kui ka maalides. Oma kirjutises Edgar Valteri maalialbumi kohta jätab Rainer Kerge vaatajate otsustada, “kui palju oli Edgaris tasast Puukot ja kui palju tulist mägede poega.” (Õhtuleht, 17.11.07). Puukole vastandlik pool väljendub kindlasti ka karikatuurikogumikus ”Ho-ho-hoo!”. Kogumik tõestab Rainer Kerge poolt öeldut, et “ühele vigurile vanamehele pole ükski teema nii õrn, et seda ei saaks üles joonistada.” Kuid seksiteemagi leiab käsitlemist läbi ehtvalterliku sooja ja muheda huumori.
Natuke naljakad pildid. Tartu, Elmatar, 2003
Edgar Valter ise on selle raamatu kohta kirjutanud: “Tohoh, mis pildid need siis oleks? Natuke naljakad ja natuke imelikud. Just nagu oleks kunstnikul midagi segi läinud…” Abistavat teksti raamatus ei ole. Autor jätab piltide lahtimõtestamise vaataja hooleks ja innustab teda omalt poolt: “Ega sinu kujutlusvõime kunstniku omale alla jää – võid julgelt ära arvata, enda poolt juurdegi lisada. Pane proovile oma fantaasia ja naerusoon! Loodan, et see ettevõtmine teeb sulle hea tuju. Mulle küll tegi.”
Pokulood. Tartu, Elmatar, 2004
“Pokulood” on pokutriloogia kolmas raamat. Täpsemalt on tegu Puuko lugudega. Selgub, et äsja lugema õppinud pokude teadmisjanu ja uudishimu ei rahulda kirstutäis raamatuid Puuko tare pööningul. Ikka on neil Puukolt midagi pärida või temaga midagi arutada. Pokude küsimustele vastuseid otsides hakkab Puukogi elu, looduse ja maailma asjade üle rohkem mõtisklema. Seltsis saadakse nii mõneski asjas selgust. Puukole aga saab selgeks seegi, et oluline pole mitte kõiketeadmine, vaid suur tahtmine teada.
Jahikoera memuaarid: [karikatuurid]. Uute piltidega kordustr: Elmatar, 2004.
1974.a. ilmus Edgar Valterilt must-valges trükis humoorikas pildiraamat “Jahikoera memuaarid”. Sama pealkirja all avaldatud kordustrükk on värviliste piltidega ja mõnevõrra täiendatud.
Koerad inimkeeles rääkida ei oska. Nii tuleb jahikoeral oma memuaarid jahimehega kahasse jäädvustada – tegutseti ju nagunii koos. Jahimehe rolli võtab raamatu sissejuhatuses enda kanda autor: “Ühel ammusel päeval mõtlesin, et hakkaks õige jahimeheks. Vähemasti üheks hooajaks. Mõtlesin kõigepealt välja endale jahikoera. Tõsi – ega ta väga esinduslik välja ei tulnud. See-eest panin talle vägeva nime. Ramses. Kui see kõlbas Egiptuse vaaraole, küll see käib ka minu koerale. Käiski. Vaaraol polnud ka midagi selle vastu. Mingit protesti pole igatahes kuulda olnud. Ja mis siis muud, kui jahile! Ma ei hakkagi pikemalt jutustama, kuidas see jaht täpipealt käis. Kui te aga piltepidi kannul püsite, saate meie ettevõtmistest täieliku ülevaate. Head jahiõnne meile! Ja teile ka. Või – kivi kotti?
Ikka veel kummitab! Tartu, Elmatar, 2005
Kummitusteema arenes Edgar Valteri kujutluses tasapisi edasi ja mõne aja pärast ilmus Kukkeli ja Kummi lugu kordustrükina juba koos kaks korda pikema järjega uue pealkirja all “Ikka veel kummitab!”. Uues raamatus muutub Kukkeli elu veelgi põnevamaks. Väravatorni saabub Kummi õde Susanna ja vanaema Amanda. Kummitustest sõbrad kimbutavad pealetükkivaid külalisi, saadavad Kukkelit ka väljaspool väravatorni ning päästavad ta ohtlikest situatsioonidest linnatänaval ja maamajas. Seda kõike muidugi kummitustele iseloomulikul moel.
Pokulood 1. Värvi ise! Tartu, Elmatar, 2006
Raamatus lood 1) Kust see tuli küll alguse sai? 2) Puuko mõlgutused. (vt. “Pokulood” lk. 1-16)
Pokulood 2. Värvi ise! Tartu, Elmatar, 2006
Raamatus lood 1) Kasemahl. 2) Ritsiklind. 3) Konnade armastus. 4) Heal lapsel mitu nime. (vt. “Pokulood” lk. 17-32)
Pokulood 3. Värvi ise! Tartu, Elmatar, 2007
Raamatus lood 1) Jumalavallatud jutud. 2) Egiptuse nuhtlus. 3) Sääsed. (vt. “Pokulood” lk. 33-48)
Pokulood 4. Värvi ise! Tartu, Elmatar, 2007
Raamatus lood 1) Lillede kell. 2) Kui kiiresti keegi lendab. 3) Päike, maa ja taevas. (vt. “Pokulood” lk. 49-62)
Kogu kokku kõik “Pokulood. Värvi ise!” ja proovi järele, kuidas sinu pliiats, vildikas või vesivärv paberile peale hakkab! Pokudel on kindlasti selle üle hea meel. Lõpuks saad värviraamatutest kokku terve “Pokulugude” raamatu. Iga värviraamatu tagakaanelt leiad Leelo Tungla toredad värsiread.
Edgar Valter. Maalid 1983-2005. Tartu, Elmatar, 2007
Edgar Valteri mitmekülgse kunstnikutegevuse seni vähem tuntud tahuks on olnud tema maalilooming, mis talle endale oli väga oluline ja südamelähedane. Selles valdkonnas avaldub kõige ehedamalt kunstniku hingelaad ja sisemaailm.
2007. a. ilmunud maalialbum sisaldab reproduktsioone Edgar Valteri õlimaalidest, mis pärinevad põhiliselt aastatest 1987-2005. Albumi on koostanud Külli Leppik, kellelt pärineb ka pikem intervjuu Edgar Valteriga maalide ja maalimise teemal. Eessõna maalidele on kirjutanud kunstiteadlane Mari Vallikivi. Album sisaldab ka muljeid ja arvamusi seoses Edgar Valteri maalidega paljudelt erinevate tegevusaladega seotud inimestelt.
Kunstniku maalimislaad ja väljendusstiil on aastate jooksul (1960-2005) teinud läbi mitmeid muutusi. Albumisse koondatud maalid on enamikus inspireeritud Võrumaa vaheldusrikkast maastikutüübist ja sellesse kätketud arhailisest õhustikust. Maalide keskmes on inimene, kes elab tasakaalustatud ja looduslähedases maailmas.
Pärg on pärg. Tammerraamat 2009
Luuletaja Leelo Tungal on Edgar Valterit nimetanud imeinimeseks, kelle sarnaseid sünnib ainult kord saja aasta jooksul. Käesolevas albumis on valik Edgar Valteri maaliloomingut, millele sobivad luuletused juurde valinud Leelo Tungal. Esindatud on paljud eesti luule klassikud, aga ka noorema generatsiooni luuletajad, moodustades koos huvitava mängulis-poeetilise terviku. Vaadeldes Edgar Valteri maaliloomingut jääb vahel arusaamatuks, kus lõppeb reaalsus ja algab muinasjutt – seal on katkeid argielust ning fantaasiast, mis kokku on loonud täiesti uue maailma. Valteri maalides on eelkõige lood elust ja inimestest, mida kunstnik on kujutanud läbi reaalsuse ja fantaasia. Kas ja kuidas vaataja neid lugusid mõistab, sõltub juba tema enda mõtteilmast.
Karid ja kõrgused I, Elmatar 2009
Koostanud Külli Leppik
Edgar Valteri looming, nii pildiline kui tekstiline, on tuttav enamikule eestlastele. Aga palju me teame temast endast? Temast kui inimesest kõikide oma omadustega; tema lapsepõlvest, temast kui mehest ja loomeinimesest.
“Karid ja kõrgused” on Edgar Valteri eluraamat, elav pihtimuslik intervjuu. Vestlus, kus küsija rollis Külli Leppik, on pikk ja põhjalik, vastused on ausad ja otsekohesed, puudutades ka üliisiklikke ja tundlikke teemasid. Nende kahe salvestatud vestlus sai alguse 2002 aastal ja kestis ajani kuni paar nädalat enne kunstniku lahkumist siitilmast.
See on esimene köide Edgar Valteri elule ja loomingule pühendatud kolmeköitelisest sarjast, mis hõlmab kunstniku varasemat eluperioodi lapsepõlvest kuni 1964. aastani. Põhjalikku usutlust ilmestavad 72 eluloolist fotot ning 323 reproduktsiooni selle perioodi loomingust.