Pokud

Trüki

Vaata, tee ääres seisavad pokud!


"…pokud on alati elanud kusagil lodus,
varbad vees, ja harjunud seisma ühel kohal.
Ja parajasti üksteisele nii lähedal,
et sai vabalt juttu puhuda."

(Edgar Valter "Pokuraamat", 1994) 

Mäletan üht päeva ajast, kui olin veel karjalaps, nii seitsme-kaheksane. Karjamaa oli talu rohtaia taga Emajõe luhal. Hommikukaarest piiras seda tihe kõrge pajuvõsa. Öösiti laksutasid pajudes ööbikud, aga südapäevakuumuses tormasid kiinide eest võsa varju mu neli lehma, sabad püsti seljas nagu lipud…

Oma hoolealuseid taga otsides sattusin kord teispool pajupõõsastikku hoopis isevärki maailma: lausa vees seisid külg külje kõrval kareda rohuga tumedapäised mättad. Nad olid nii kõrged, et üle astuda ei ulatunud, hoidusid nii lähestikku, et nende vahelt läbi pugeda oli raske, ning nõtkusid nii vetruvalt, et nende peal turnida oli ka peaaegu võimatu. Aga eemal mätaste vahul peibutasid imelised erklillad õied, milliseid ma polnud kunagi varem näinud. Justkui võluväel jõudsin lilledeni, aga eemal paistis neid veel ja veel… Nõnda ikka edasi rühkides ei teadnud ma lõpuks enam, kuhupoole jäi kajamaa. Ekslesin vist tubli tunni, kuni lõpuks jõe kaldale välja jõudsin. Lehmad olid vahepeal ise koju läinud.

Hiljem sain teada, et mind ahvatlenud lilli kutsutakse siberi võhumõõkadeks (Iris sibirica), aga need isevärki mättad on tarnad (Carex). Ja alles aastakümneid hiljem, kui Edgar Valter kirjutas oma esimese raamatu, selgus, et need pole mitte lihtsalt tarnad, vaid POKUD… Selliseks avastuseks ei piisa bioloogiharidusest, siin aitab miski muu: oskus äratada endas lapsemeel ja mis tänapäeva kalgivõitu maailmas eriti armas, julgus rajada erinevate olevuste vahelised suhted headusele. Ainult lastelt laenatud uudishimu ja kujutlusvõime võivad justkui nõidusunest äratada ning liikuma ja rääkima panna tagasihoidliku, vahest isegi häbeliku tarnamätta.

Tarnu, kolmekandilise varre ja karedate lehtedega taimi kasvab Eestis rohkem kui 70 eri liiki, kuid ainult kaks neist moodustavad selliseid toredaid tumbasid, milles võib ära tunda poku. Kõik tarnad kasvatavad võsundeid, millest sirguvad tütartaimed. Kahel liigil - mätas- ja luhttarnal jäävad need võsundid hästi lühikeseks ja nii koguneb ühe ema ümber ajapikku suu hulk tütartaimi, mis liituvadki mättaks: algul on see väike ja madal mütakas, ent aastatega kasvab üha laiemaks ja kõrgemaks. Küsimusele, kui vanaks võib üks poku elada, pole ma vastust leidnud, aga kaldun arvama, et oma paarkümmend aastat küll. Vanad mättad on sedavõrd tihedad, et neile asuvad allüürnikena teisedki taimed: madarad, kannikesed, lõosilmad…

Kui kellelgi tekib huvi, millisesse tarnaliiki üks või teine pokuseltskond kuulub, siis seda on väga lihtne kindlaks teha. Tõmmake mättast üks leht välja ja vaadake, mis värvi on tema tupp: kui see on tume kirsi- või kastanpruun, siis seisab teie ees mätastarn (Carex caespitosa), kui aga helepruun või hallikaskollane, siis on selle poku taimeteaduslik nimetus luhttarn (Carex elata).
Kunstnikust lastekirjaniku mõtte ja käe all on need iseenesest nii silmapaistmatud olevused saanud salapärase elu ja võlu. Kui pokurahvas kevadel talveunest ärkab (märtsis - aprillis), siis seisab lombis seltskond pika- ja sahisevajuukselisi luitunud sasipäid. Ent varsti meelitab päike igale unisele kuklale rohelised udemed ja õige pea ka antenne meenutavad õisikuvarred (seda võib näha mais - juunis). Jaanipäevaks on uus parukas juba nii vägev, et vanu, õlgadele vajunud linalakk-juukseid enam ei märkagi. Mõni edevam ehib end veel erksaõielise kannikesetutiga… Sügisel, kui seemned valminud ja külvatudki, koolutab hommikune hall nii suurte kui ka väikeste pokude soengud taas õlgadele (see sünnib septembris - oktoobris). Lumetekiga kaetud pokude magamistuba meenutab miniatuurset kuppelmaastikku.

Nõnda kordub see aastast aastasse, kuniks pokude varbad vette ulatuvad. Kui aga nende kodu lähedale kaevatakse kraav, mis vee minema viib, siis lähevad ära ka pokud. "Nad ei teadnud, kuhu ja kui kaua nad astuvad, kuid ühes olid nad kindlad - kui nad õigesse kohta jõuavad, tuleb suur ÄRATUNDMISE TUNNE." Ja ühel kuivale jäänud pokuseltskonnal õnnestuski leida uus turvaline kodu Puuko tare lähedal järve kaldal. "KODU-, KODU-, KODUTUNNE!" hüüdsid kõik pokud. Suur kergendus oli laskunud pokude peale… Nad olid päral!" Kuidas nende käsi seal edasi käis, teavad lapsed hästi (muidugi juhul, kui teie peres on Edgar Valteri "Pokuraamat"). Ometi oleks tore ka päris pokusid oma silmaga näha ja käega katsuda…

Kusagile Võru- ja Põlvamaa piirile ongi sündimas tõeline Pokumaa Puuko tare ja kõigega, mis selle ümber. Ainult et praegu on veel vara sinna teed juhatada. Kuni see muinasjutukodu valmib, võib pokudega sõbraks saada nende paljudes veel kraavitamata looduslikes kodudes Eestimaa jõeluhtadel ja sooservades. Ja ilus muinaslugu saab jätkuda lastes enestes: pokuarmastus väikeses hinges kasvab koos selle kandjaga, kes suureks saades loodetavasti tahab hoida meid tükati veel ümbritsevat ehedat loodust.

Oleme palju rääkinud ja kirjutanud vajadusest kaitsta Eestimaa soid. Me oskame seda ka teaduslikult põhjendada, aga paraku ei jõua loodusteadlaste tarkus alati nendeni, kellest sõltub tänase Eesti pale - väljakujunenud isiksusi on raske painutada, eriti, kui mängus on raha. Edgar Valter üritab vaadata kaugemale: kui lapsed raamatust armsaks saanud sõbrad ka loodusest üles leiavad, siis võime uskuda, et järgmine põlvkond Eestimaa kujundajaid ühtki soolapikest mõtlematult ei kraavita.
Niisiis - kui sõidate kusagil üle silla, siis tasandage käiku ja silmitsege hoolega madalat luhta kahel pool jõge: äkki märkate pokurahvast oma lohus külg külje kõrval seismas! Laste rõõmuks tasub kindlasti teha peatus seal, kus Emajõgi Võrtsjärvest välja voolab - Jõesuus, samuti Oiul, Viljandi järve kirdetipus, Tartu lähedal Kärevere silla juures… Pange teel olles lapsed hoolega autoaknast välja vaatama - küll nemad leiavad!


Ann Marvet (Regio Eesti teede atlas)