Edgar Valter Pokumaast

Trüki

EDGAR VALTER POKUMAAST (mõtteavaldused aastast 2001)

Pokuraamat sündis Võrumaal. Tõsi - pokusid võib leida paljudes paikades üle Eesti, aga millegipärast hakkasin neid märkama just siin, soistes lohkudes metsaste mäeküngaste vahel. Tundus, et siinkandis ongi nende õige koht - on piisavalt avarust, on varjulisust, ümberringi vaid loodushääled… Seepärast pidi minu meelest Pokumaagi paiknema kusagil Lõuna-Eesti vaheldusrikka maastiku keskel.

Aga selle päris õige paiga otsingud kestsid üsna pikka aega. Sai sõidetud mööda Võru-, Põlva- ja Valgamaa käänulisi teid, peatatud iga suurema või väiksema järve ääres, vaadatud üle nii mõnigi mahajäetud taluase metsa või raba serval. Ikka jäi nagu millestki puudu või oli midagi, mis ei tahtnud Pokumaaga kokku sobida.

Ühel ilusal sügispäeval pöörasime tuttava külamehe soovitusel maanteelt rohtukasvanud metsateele. Mõnesaja meetri järel ilmus me silme ette metsavälu ja endine taluase. Sellest andsid tunnistust pehkinud palgid toekate põlispuude ja metsistunud heki varjus. Kõik kokku mõjus kuidagi ligitõmbavalt. Tajusime pokude kombel, et äratundmishetk on kätte jõudnud. Et just siia sobiks Puuko oma majapidamise, Eku, Sooru ja muidugimõista pokudega. Ümberringi mets, kinnikasvanud tiik õuel süvendamist ootamas, allikaski lähedal… Isegi endise talu nimi - Padasoomäe - kõlas sobivalt. Ainult metsajärv, üks järvesilmake, see jäi puudu.

Pokumaa idee, millega esmakordselt välja tuli Pokuraamatu kirjastaja Ulvi Kuusk, on hakanud juuri ajama, muutunud üllatavalt populaarseks. Palju häid inimesi on nii või teisiti püüdnud Pokumaa rajamisele kaasa aidata. Kes sõna, kes teoga, kes moraalselt, kes materiaalselt. See teeb rõõmu.
Kuid üllatav on olnud kogeda, et Pokumaa pole nii üheselt mõistetav, nagu esialgu oletasin. Seda isegi Pokumaa rajamise probleemidega lähedalt seotud inimeste poolt. Mõned mõtteavaldused ja ettepanukud vihjavad küll sellele, et nii Pokuraamat, millest ju Pokumaa ikkagi lähtub, kui ka üsna üksikasjalikult sõnastatud Pokumaa üldprojekt on jäänud kas aja või huvi puudusel senini lugemata. Mille muuga seletada, et Pokumaad kiputakse ikka ja jälle ühte patta panema iga teise Päkapikumaa või Jõulumaa või tont teab millise puhtkommertsliku ning isikupäratu ettevõtmisega. Või ühe järjekordse looduspargiga. Või koduloomuuseumiga. Püüan seepärast siin esitada oma kujutluse Pokumaast ja ühtaegu selgitada, miks üks või teine kuuldud ettepanek ei taha minu arusaama kohaselt Pokumaaga kokku sobida.

On pakutud välja, et Padasoomäe taluhooned võiksid olla kaasaegsed ümarpalkehitised. Ei kujuta küll kuidagi ette, et Puuko tare oleks kokku pandud standardsetest ümarpalkidest nagu mõni campingumajake või teeäärne trahter.

On avaldatud ka mõtet, et praktilistel kaalutlustel võiks ehituspalgid nii Padasoomäe kui ka kogu Pokumaa hoonestuse jaoks võtta sealtsamast Pokumaa metsast langetatud puudest. See peaks küll olema seletamatagi selge, et säärane ettepanek on vastuolus kogu Pokumaa idee ja olemusega. Mets ju Pokumaa olulisim osa - see sarnaneks oksa raiumisega, millel istutakse. Kahtlen isegi ettepaneku praktilises väärtuses. Ei kasva ju Pokumaal mingit õiget palgimetsa - milline päratu tükk maad tuleks küll metsast lagedaks teha, et ühe või paari hoonegi jaoks korralikke palke saada. Siia lisada veel raiekulud, veokulud, raiesmiku korrastamine…Nende kulutustega tuleks arvestada ka siis, kui ehituspalgid toodaks kusagilt kaugemalt. Küsimus on aga eelkõige põhimõtteline: no kuidas küll tunneks end Puuko uhiuues tares! Juhul, kui on tegemist Pokuraamatu Puukoga.

Minu arvamus on, et Puuko majapidamisse peaksid kuuluma päevinäinud, luitunud, kuid samas veel tugevad ja hästi säilinud palkhooned. Niisugused, millest õhkub ehedat aegade hõngu… Sobiva tare, aida ja suitsusauna leiaks kindlasti kusagilt Lõuna-Eestist.

Puuko tarele ja aidale sobiks õlgkatus. Suitsusaunale tiigi ääres aga kisklaudadest katus. Hooned peaksid saama endisaegse sisustuse, kuid need ei tohiks muutuda muuseumihõnguliseks. See on eelkõige Puuko kodu, mida ta on oma äranägemise järgi kohendanud. Ikka nii, et ta ise ja ta kaaskondsed end seal hästi tunneksid. Täidetud veepang koos kopsikuga nurgas pingil, halud pliidi ees, kell seinal tiksumas, tubakakott lauanurgal, villased sokid soemüüri ääres nööril…

Õuel peaks olema veel puukuur, vanaaegne käsipumbaga kaev, kelder, koerakuut ja seegi majake, kus keiser jala käib. Puukol peaks olema lisaks vanadele õunapuudele, mis Padasoomäel juba olemas, väike peenramaa ja põllulapp, mida ta esiisade kombel harib. Ja muidugi sobiks peenramaa taha paar mesipakku.

Mitte ainult taluõu, vaid ka mets - kõik see kokku on Puuko väike maailm, mis talle hingelähedane ja meelepärane. Puukol on seal oma lemmikrajad, lemmikpaigad, lemmikpuud. Võib arvata, et tema arusaamad ei tarvitse alati kattuda koolitatud metsandusspetsialistide põhimõtetega. Võib-olla on tema lemmikuks just mõni igerik, kõveraks kasvanud puu. Võib-olla on Puuko silmale hea vaadata mõnd tuulemurrust pärit haralist juurtepusa, millel reeglite järgi korrastatud metsas ei tohiks kohta olla. Puuko tahab lasta metsal endal otsustada kõige üle, mis temas toimub, ja püüab oma tegemistes metsaga ühist keelt leida. Puuko usaldab ja austab loodust. Ta teab, et see on tugevam ja targem, kui me arvata oskame. Ta teab ka seda, et mets suudab ise end kohendada ja enamikes hädades aidata, kui vaid inimene temaga mõistlikult ringi käib. Puuko teab sedagi, et mets peidab endas palju huvitavat, mis pealiskaudse ja kogenematu pilgu eest varjule jääb. Puuko abiga peaks mets end ka Pokumaa külastajaile avama.

Mis aga kõige olulisem - Pokumaa mets on eelkõige muinasmets laste jaoks, mitte vaid üks looduspark oma huviradadega.Siinsed rajad peaksid pakkuma üllatusi ja pisut salapäragi…

Tuleb arvesse võtta, et elame siiski karmis reaalsuses. Puuko ja pokude eluase koos muinasmetsaga selle ümber peab olema kaitstud. Turvaline ja häirimatu. Ei ole ju mõeldav, et suur hulk inimesi pääseks mingil suvalisel, neile sobival ajal Padasoomäe õuemuru või metsaradu omapäi tallama. Metsavarastel või muidu rüüstajatel ei tohiks ammugi Pokumaale asja olla. Puuko võib olla giidiks väikestele külastajarühmadele, seda muidugi eelnevalt kokkulepitud ajal. Aga ei saa ju panna Puukot arvuti taha istuma ja Pokumaa administraatoritööd tegema. Või kogu territooriumi valvuriks hakkama.

Kõige selle jaoks vajab Pokumaa eraldi hoonet ja inimesi, kes seal tegutseksid. Vajab Pokukoda. Just sellest tuleks minu arusaama kohaselt alustada.

On pakutud välja mõtet panna püsti esmalt Puuko eluase Padasoomäel või isegi vaid üksnes Puuko tare, jättes Pokukoja rajamise tulevikku. Ei kujuta ette, kuidas ja kelle-mille najal siis Pokumaa toimima hakkaks. Pokukojast, kus olemas arvutid ja kõik kaasaegsed sidevahendid, oleks ainuvõimalik suunata kogu Pokumaa tegevust, registreerida külastajaid, anda neile vajalikku infot, organiseerida nii Padasoomäe taluhoonete, muinasmetsa kui ka kogu Pokumaa territooriumi valvet. Ilma kõige selleta poleks Pokumaa tegevus mõeldav. Pokukojas saaks korraldada suuremaid lasteüritusi, kokkutulekuid ja konverentse. Ka näituste ülespanek oleks võimalik vaid Pokukoja katuse all - ega ometi arva keegi, et seda saaks teha Puuko tares, aidas või koguni õues?

Ja veel - Pokukojast oleks hõlpus organiseerida ja koordineerida Padasoomäe hoonete kohalevedu ja püstitamist, nende sisustamist ja, nagu eespool öeldud, valvet. Just Pokukoja kaudu pääseksid külastajad Puuko ja pokude juurde. Või peaksid nad sinna otsima teed üle Pokukoja ehitusplatsi? Ja Puuko elupaigani kostuks ehitusega kaasnev müra ja kolin? Rääkimata sellest, et Puukol tuleks siis ikkagi enda peale võtta ka administraatoritöö… Ei, ei - niisuguses järjestuses ei tundu küll Pokumaa rajamine mõeldavana. Ikka esmalt Pokukoda paika ja siis oleks kõige muu paikapanekuga juba hulga hõlpsam. Vastasel juhul tegutsemine kipuks kilplaste kombel välja kukkuma.

Ja veel ühel teemal tahaks juttu teha. Selleks teemaks on reklaam ja sponsorlus. Mõlemad iseenesest toredad asjad. Aga pokud on nii isevärklikud olevused ja nende side inimeste maailmaga niivõrd habras, et päris igasugune reklaam ja sponsorlus nendega kokku ei sobi. Ühel hetkel võivad nad siis lihtsalt lakata olemast pokud ja samastudagi päkapikkude või mis tahes muinasjututegelastega. Ei tohiks unustada, et pokud on pooliti looduslikud, pooliti muinasjutulised olendid ja selles seisneb nende eripära. Nad ei sobi inimtoitude ja -jookide reklaamiks, olgu siis tegu kommipaberite, jogurtipakendite või millegi muuga. Nad ei sobi teeäärsetel reklaamplakatitel tiheda liikluse keskel lehvitama jne. Jäägu nad võimaluste piires ikka sinna, kus nende koht.

Aga samas saan aru, et Pokumaagi vajab reklaami, vajab sponsoreid. Selleks tuleks püüda leida pokude jaoks võimalikult valutu moodus. Eks omamoodi reklaami eesmärki täitnud ka Suur Pokukonkurss, pokude ja Pokumaa teemalised nukud jne., kuigi nende otsene kasutegur on olnud väike. Küllap neid pokusõbralikke võimalusi leiduks veelgi.

Pokumaa eesmärgid on üldprojektis kenasti lahti kirjutatud. Pole neile omalt poolt õigupoolest enam suurt midagi lisada. Tahaksin vaid rõhutada ühte. Pokudele ei lähe korda meie poliitilised eelistused, erakondlikud või sotsiaalsed kuuluvused, isiklikud suhted ja läbisaamised - see kõik kuulub vaid inimeste maailma.

Pokumaa peaks toimima nagu hea akulaadija. Tehnika, eriti elektroonika üha kiirema arengu juures võib nii mõnigi inimaku üles ütelda või kõrbema minna. Isegi lastel, neil praegu veel võikestel tulevikuinimestel. Eelkõige nende jaoks ongi Pokumaa mõeldud. Ma usun, et nad vajavad seda. Mida aeg edasi, seda enam. Tasakaalu pärast, mille najal ikka maailm on püsinud.